Kohanemine

Alles nüüd, mil mandliopist on nädal möödas, hakkab kurguvalu järele andma. Muidu olin kogu aeg 4-tunnises tsüklis: valuvaigisti, porgandimehu, antibiots. Täna suutsin tarretist isegi ilma valuvaigistita süüa. Rääkida-neelata ka veel eriti ei taha ning öösel ärkan endiselt kõrvavalu tõttu üles.  Õnneks pikendas perearst mul haiguslehte esialgu vähemalt esmaspäevani. Saangi rahulikult uue korteriga harjuda ja siin asju sättida. Päris imelik on üle kaheksa aasta esimesel korrusel elada – ruumid tunduvad harjumatult pimedad. Lisaks on maja asetus  ilmakaarte suhtes minu jaoks ebasobiv: kuigi korter on läbi maja, ei paista hommikul päikest ühestki aknast. Proovi siis ärgata ja särada kui näed päikese peegeldust vaid vastasmaja akendelt. Ent siin on ruumi ja õhku! Just see, millest meil eelmises korteris kippus väheks jääma.

Uus elu algab siin http://sotstoimetab.wordpress.com/

Kiire nädal

Minu igapäevane elu kulgeb enamasti aeglaselt, ilma et midagi erilist juhtuks või et ma ise midagi erilist ette võtaks. On muidugi pisikesed rõõmuhetked ja argimured, ent elu kulgeb suhteliselt kindlat rada pidi. Käesolev nädal tõotab kujuneda hoopis teistsuguseks. Muutused minu igapäevaelus algasid juba täna, mil Bloggeri probleemid teksti vormindamisel mul lõplikult kopsu üle maksa ajasid ja ma alustasin blogimise uut ajastut siin,WordPressis. Kunagi loodan ka varasemad postitused Bloggerist siia üle tuua, aga praegu ei viitsi ma oma pead sellega vaevata.

Homme vormistame notaris meie vana korteri müügi ja uue ostu. Sisuliselt vahetame kahetoalise neljatoalise vastu, mis omakorda tähendab, et üks tuba on vähemalt esialgu minu päralt. On ruumi, kuhu panna üles õmblusmasin ja triikimislaud ja kus ma saan rahulikult oma käsitöö tegemised pooleli jätta, ilma et need kellelegi jalgu jääksid.

Ülehomme lõigatakse mul mandlid ära, mis omakorda tähendab Tartusse sõitu, haiglas ööbimist ja Triinu hoiule viimist A. ema juurde.

Kui ma olen opist vähegi toibunud, üritan nädalavahetusel kuidagigi kolimisel kaasa aidata. Ega ma enda panuses väga kindel ei ole… Ometi on mõningad tuttavad mandliopist suhteliselt kiiresti taastunud, samal ajal kui teised mäletavad seda kui lõputut õudusunenägu. Tundub kuidagi kahtlaselt sarnane olevat sünnitamisega, millest erinevatel inimestel on väga erinevad mälestused. Kaks nädalat haiguslehte on igatahes kindlad – eks siis näis, kas see möödub siis voodis vaeveldes või uut korterit sisustades-remontides. Käsitööks tundub aga ühe vähem aega olevat.

Mõned asjad tulevad ise sinu juurde. Nagu näiteks uus korter. Oleme juba aastaid mõelnud suurema elamise peale, ent nüüd on see äkki käes. Kuidagi imelik tunne on kui asjad nii iseenesest toimuvad.

Vahepeal olen natuke hargipitsi harjutanud ka. Hargipits on selles mõttes tänuväärt tehnika, et Vogue´i pikad lõngatriibud jäävad mõnusasti näha, mitte ei muutu kudumise-heelgeldamise käigus väiksemaks.

Kirsti demonstreerib nii oma blogis kui ka Flickris detailselt hargiga heegeldamist. Ta on teinud ka muid põnevaid asju, nt küünlasalli ja ehteid.

Aastavahetusel kudusin Triinule sallkrae: kuna esialgu Triinu keeldub seda kaela panemast, on modelliks Notsu. Lõng Alvita Alpaka Superfine, vardad nr 2,5. Lepatriinunööbid sain kingituseks Heidilt ( nööbid saadud tõenäoliselt Inxilt). Lõng on ostetud 3-4 kuud tagasi ja mustergi on enda kokku pandud – nõnda olen toimetanud enam-vähem Kreatiivse Jaanuari reeglite kohaselt.