Selliste külmakraadide puhul nagu täna, ei lähe mu auto kunagi käima. Pole mõtet mitte proovidagi. Kui hommikul suutsin lapse viimise kuidagi ära organiseerida, siis lõuna ajal polnud enam kuskilt transporti võimalik saada. Nii me siis kelguga kodu poole kulgesime,põigates Triinu soovil vahepeal sisse ka raamatupoodi. Pärast seda oli Triinu aga lootusetult väsinud: kelgu peal püsimiseks ei sobinud ei see ega teine asend, ise käimisest rääkimata. Lõpuks leidis Triinu, et kõige mõnusam on kelgul pikali olla ja (tegelikult istumise alla mõeldud) tekk endale peale võtta. Ja otse loomulikult jäi ta magama. Nii ma siis läksin läbi inimestest-autodest ummistunud alevi, magav laps kelgul.

Kiirabiarst peab meditsiinilist blogi. 

Emotsioon

Eilse päeva põhiemotsiooniks oli pettumus. Alguses olin saadud infost lausa väikeses šokis, mis kümnekonna sekundi jooksul arenes selliseks tundeks, millele mul oli algul raske nime anda: oli see nüüd siis kadedus, pettumus või lausa viha. Pigem siiski pettumus, et just sellele inimesele, kes oma töös püüab kliente võimalikult vähe aidata ja kogu aeg rõhutab,et inimesed peavad oma eluga ise toime tulema, antakse aasta kliendisõbralikuma töötaja aunimetus. Olles esimesest šokist üle saanud, käivitusid kaitsemehhanismid ja ma hakkasin ratsionaliseerima ning otsima põhjusi, miks ta selle tiitli ikkagi sai. Õnneks mõistsin, et sel viisil ma üksnes püüan juhtunut eitada ja oma tundeid alla suruda. Ja siis ma lubasin endal olla pettunud ja hingepõhjani solvunud. Eh, vajan vist supervisiooni.

Tehtud

Vist paar kuud või veidi enam tagasi rääkis üks kudublogija muuhulgas, et tema köögis rasvaste näppudega ei koo. Pean tunnistama, et mina koon. Kindlasti koon pannkookide küpsetamise ajal (siis kui ootan koogi ümberpööramist), aga ka näiteks lapse söömise ajal (sest see võtab päris palju aega).
Neid Triinu sokke alustasin juba enne opile minekut. Kuna viimse kolme aasta jooksul olen rohkem haiglas olnud kui kogu eelmise elu jooksul kokku, siis võtsin targu oma pooliku kudutöö kaasa. Nii ma siis kudusingi neid sokke seal haiglas niipea kui istuli tõusta lubati. Ja kui hommikul pool kuus medõde kraadiklaasi oli minema viinud, kudusin jälle, sest und ei tulnud, uus Ottobre ja Ita Everi raamat olid eelmisel päeval pikaliolekurežiimis juba läbi loetud. Nähes mind kudumas imestas üks sanitar, et ma nii vara hommikul koon ning samas mainis, et tallegi meeldib kududa ja et mõnel hommikul koob ta juba enne tööletulekut natuke. Teisele sanitarile meeldis soki muster ja paludes soki oma kätte, pani prillid ninale ja silmitses sokki lähemalt. Kudusin haiglas niikaua kuni esimene tokk otsa sai. Soki lõpetamine aga venis, sest kolimine tuli peale ja ajaga oli seetõttu kitsas käes.  Mustriks on Baudelaire, kuid mitte varbast alustades, vaid ikka säärest. Lõng ikka Alvita Alpaka.

“Moepolitsei” blogi koos sinna juurdekuuluvate vidinatega.

Ei ole midagi uut siin päikese all – kaks viimast päeva on alanud enne kukke ja koitu, kuna Triinu on arvanud, et kõige õigem aeg on ärgata hommikul kella viie paiku. Olen uimane ja väsinud, päeval kah und ei tule. Triinu muidugi põõnab nüüd päeval mõnuga 3-4 tundi jutti, et siis õhtul oma aktiivsusega õrritada niigi väsinud lapsevanemaid. Peaks õhtuks midagi head süüa tegema: saab natukenegi sooja ja veidigi energiat juurde.