Triinu mängib tihti oma nukkudega “kodu”. Sageli on ta nukud nii väikesed, et Triinu peab neid teki sisse mähkima. Kuid tekiga on see häda, et nukku ringi tassides kipub see lahti tulema ning Triinu nõudmisel olen sunnitud selle siis haaknõelaga kinnitama. Nii otsustasingi siis teha nukule magamiskoti. Koti aga heegeldasin seetõttu, et vähekegi ära kaustada oma vanu maavillaseid lõngu, mis on üsna ebaühtlase jämedusega. Oli igati praktiline ettevõtmine.

Huvitav, mis toimub küll kolmeaastase peas? Kuidas ta mõtleb? Alles reedel pidin teda lasteaias üle tunni moosima, et emme peab tööle minema,Triinu peab lasteaeda teiste lastega mängima jääma jne, siis kui ma täna hommikul ütlesin et lasteaia trepist üles minnes Triinule, et ma saan temaga hästi natuke rühmas olla ja pean tööle minema, ütles laps ootamatult, et ma võin kohe ära minna. Jäi üllatusest keeletuks ja küsisin veelkord üles, et kas ma ikka sain õieti aru. Triinu teatas veelkord, et ma võin kohe ära minna. Ja nii sündiski – mul lasti rahulikult tööle minna. No mis see siis oli? Kas vahepealses kolmes vabas päevas ning lasteaeda minek tundus jälle põnev või oli laps oma peas mingid asjad selgeks mõelnud või hoopis midagi kolmandat? Eks näis, mis homme juhtuma hakkab.

Fantastiline, mida kõike laaneorg sõlmida oskab!

Juba mõnda aega  on minu Isetegija ja selle blogide lugemine keerulisemaks tehtud:olen lihtsalt bännitud. Iseenesest on see ju loomulik, arvestades minu varasemaid sõnavõtte IT aadressil. Kuid üle poole aasta pole ma enam ühtegi paha sõna nende suunas poetanud, ometi bänniti mind alles nüüd. Või on nende itimehed lihtsalt vahepeal arenenud?

Edit:Täna Lapiliisu märkusele asusin küpsiseid kustutama ja nüüd pääsen jälle IT-le ligi. Vabandused. Minu arvutialased teadmised on üsna piiratud ning seetõttu kahtlustan alati kõige hullemat.

Elutempo on praegu nii kiire, et jõua isegi siia blogisse kirjutama. Kogu see kiirus algas sellest, et mu kolleeg läheb töölt ära ja talle kiiresti asendajat leida on äärmiselt raske. Seega pean juba paari nädala pärast täiskohaga tööle hakkama ja Triinu lasteaeda panema. Kuigi ma olin arvestanud, et kunagi pean need asjad ette võtma, tuli see ikkagi kuidagi ootamatu ja ebameeldiva üllatusena. Triinule küll meeldib lasteaias ja ta nõus seal ilma minuta olema, kuid ta ei ole nõus (või valmis? harjunud?) järgima lasteaia reegleid. Nii näiteks keeldub ta lasteaias söömast – no kuidas ma jätan ta sinna lasteaeda terveks päevaks? Ka poole päeva pealt lasteaiast ära tulek on problemaatiline, kuna siis on ta juba väga väsinud ja ei taha lasteaiast ära tulla (et nt viia ta õhtupoolikuks lapsehoidja juurde, kus ta on nõus sööma). Nüüd on ta pealegi veidi tõbine ja ma ei vii teda paar päeva lasteaeda.

Prensenteerin siin ka oma randmesoojendajaid, kuna see on üks väheseid asju, mille olen viimasel ajal valmis saanud. Pilt on küll kehvakene, kuid tegemist on Tiina Meeri Kudumisõpetuse raamatust pärineva mustriga, mis kasutab lisaks palmikutele hargnema lastud silmuseid ehk mandleid. Mulle aga meenutavad nad pigem kingloomi, keda ma hakkasin armastama juba 5.klassi bioloogia tunnis. Triinu nõudiski juba endale samasuguseid sõrmikuid, kuid millel peavad ikka sõrmed ka olemas olema.