Täna lugesin ühest blogist (ma parem ei viita), et miks sotsiaaltöötajad midagi nende lapsevanematega ette ei võta, kelle lapsed ligi nädal aega kadunud on. Samas stiilis teksti on teisteski blogides, ajakirjandusest rääkimata. Samuti küsivad õpetajad ja lapsevanemad, et miks sotsiaaltöötaja/ lastekaitsetöötaja ei suutnud toimunut ennetada, kus sotsiaaltöötaja silmad olid jne jne. Kui ma siis täpsemalt küsin, mida sotsiaaltöötaja peaks tegema, siis ei osata enamasti vastata. Lastega seotud probleemide puhul arvatakse mõnikord, et lahenduseks oleks laste ära võtmine vanematelt.
Nagu meie armas peaminister ütleb: Tule taevas appi! Sotsiaaltöötaja ei ole jumal, kes näeb kuskilt pilvepiirilt, mis inimestega kuskil juhtub või mis asju inimesed ise toimetavad. Selleks, et sotsiaaltöötaja saaks sekkuda, peab ta saama kellegi käest infot. Infot abivajajate kohta aga annavad tänasel päeval eelkõige spetsialistid: politseinikud, õpetajad, arstid, hooldustöötajad, harvem abivajajad ise. Haruharva on aga informeerijateks naabrid, tuttavad, sugulased, lapse sõprade vanemad ja teised nö tavalised inimesed, kuigi just nemad märkavad kõige sagedamini, et inimene on hädas ja vajab abi. ning just nemad võiksid olla rohkem motiveeritud sotsiaaltöötajale märku andma, et midagi on peres toimumas.
Kuidas saab sotsiaaltöötaja abivajajat aidata? Kõigepealt sotsiaaltöötaja suhtleb abi vajava inimesega – just rääkimine (loe: aktiivne kuulamine, informeerimine, motiveerimine jne) on sotsiaaltöötaja põhiliseks töövahendiks. Vestluse käigus on võimalik kindlaks teha, mis on inimese tegelik probleem ning otsustada, milliseid teenuseid inimesele oleks vaja – nt sotsiaalteenuseid või toetusi, aga võib-olla hoopis meditsiiniteenuseid (nt psühhiaatri, eripedagoogi vms konsultatsiooni) või muid avalikke teenuseid (nt erivajadustega laste kooli, koolipsühholoogi). Üldjuhul ei saa aidata inimest, kes end ise aidata ei taha või kes keeldub kõrvalisest abist. Erandiks on muidugi olukorrad, kus on ohus inimese tervis või elu. Siis võib sotsiaaltöötaja toimetada inimese või lapse puhul tema ema-isa tahte vastaselt. Lapse ära võtmine tema vanematelt on küll äärmuslik abinõu – lapse elu lastekodus või hooldusperes ei kindlusta lapsele paremat tulevikku, kuna lisaks vanemates, õdedest-vendadest lahusolemise valule peab laps kohanema uue keskkonnaga ja seal end kehtestama, toime tulema uute nõudmistega uues (laste-)kodus ja koolis jms. Seetõttu tuleks last toetada tema enda peres ja keskkonnas. Selleks aga peab sotsiaaltöötaja sellisest lapsest teadma…
