Küülikupoegade totaalne muutumine

Poolteise nädalaga on “rotipoegadest” sirgunud pontsakad küülikupojad. Mingi osa selles kiires kosumises on ilmselt ka sellel, et ma hoian söötmise ajal emast küülikut kinni ning pojad saavad süüa nii kaua kui nad tahavad. Kuigi selline söötmine on igapäevane, on see iga kord imearmas vaatepilt – kõigepealt tormavad kolm pisikest ema kõhul ringi üritades hõivata parimat söögipaika, seejärel on ligi kümme minutit kuulda lahedat matsutamist ja viginat, tillukeste tagajaladega samal ajal põtkimas.

Kui esialgu pojukesed magasid ööpäev läbi, siis viimasel ajal on nad muutunud aktiivsemaks ning ukerdavad pesas ringi, mistõttu Triinu tahab nendega järjest rohkem mängida. Esialgu näeb see mäng välja nõnda, et me laseme küülikupojad põrandale lahti ja siis nad vänderdavad kolmes suunas laiali. Nojah, pole vaja eriti suurt kujutlusvõimet, millised mängud kahe nädala pärast meie korteris lahti lähevad.

Sünnipäevakingitus

Tänase päeva esimese sünnipäevakingitused sain ma hommikul kella 6 paiku. Ja kuigi ma teadsin, et ma need saan, tuli see siiski päris ootamatult. llmselt on tegemist parima sünnipäevakingitusega, mis ma kunagi olen saanud.

Tegelikult oli neid küülikupoegi neli, kuid selleks ajaks kui mina poegi nägin, oli üks poegadest surnud . Ilmselt vigastas esmakordselt emaks saanud küülik päramiste söömise käigus poegi, sest ka ühel ellujäänud pojal on üks kõrvadest ära söödud ja teine vigastatud. Ka õiget pesa ei osanud emaküülik teha – oli lihtsalt saepuru sisse väikese lohu kraapinud. Samas tassis ta viimase nädala jooksul korduvalt heinakõrsi ja paberit ühest kohast teise ning üritas põrandasse kaevuda.

Kuna mulle tundus, et ema poegadest välja ei teinud ning pojad piiksusid, aitasin poegadel süüa – keerasin ema selili ja panin pojad talle kõhu peale. Seejärel võtsin pojad ema juurest ära ja panin nad villaloori ja pehme riidega vooderdatud pessa. Võib-olla küll ennatlikult, kuid ma pidin terve päeva tööl olema ning ma ei tahtnud poegade eludega riskida. Kui koju jõuan, üritan vetarsti soovituste järgi pojad siiski ema juurde tagasi panna. Võib-olla see siiski õnnestub, kuigi minu lõhn on ju poegadele külge jäänud. No ja arusaadavatel põhjustel saab minu blogist lähikuudel lugeda enamasti pojukeste suureks saamisest. Eh, peaaegu selline tunne on, nagu oleks ise jälle emaks saanud!

Värvipakivahetuse pakk Priimale

Värvipakivahetuses tegin paki Priimale. Et ta on nüüd lõpuks pärast pikki vintsutusi paki kätte saanud, presenteerin siin ka oma paki sisu.

Et Priimal oli soov saada silmusemarkereid, siis leidsin, et tublile käsitööhuvilisele ei sobi mul küll plastmassist markereid saata. Tuleb ikka ise teha, kuigi pole varem tange ja traati käes hoidnud. Eh, midagi ma siis valmis meisterdasin. Loodetavasti Priimale midagi sellest pakist ikka meeldis.

Täpselt nädal aega tagasi lendas mul kodus arvuti õhku. Hullem on see, et tänaseni pole kohalikud itimehed viitsinud asja ette võtta ega välja selgitada, kas midagi õnnestub veel päästa või mitte. Teadmatus on ikka hullem kui õudne reaalsus.

Ilmselt tekkis mul arvuti puudumisest tingituna ootamatult vaba aega ning nohu ja migreeniga võideldes tõstsin õmblusmasina laua peale lootuses mõnegi pooliku asja valmis saada. Triinu aga leidis, et ka temal on tarvis nukule kleiti õmmelda. Natuke ma siis õmblesin nukule kleiti ka. Siis suunasin Triinu nuku kleidile nööpe õmblema ning nii õnnestus mul Triinu pihikseelik valmis nikerdada (lõige Ottobre käesoleva aasta esimesest numbrist). Loodetavasti ei ilmu arvuti veel niipea tagasi – siis õnnestub mul ehk ka Triinu kleit valmis saada.