Midagi muud

Vahepeal on palju asju saanud selgemaks.

Eile selgus, et ma olen nüüd Triinuga kaks nädalat haiguslehel. Kuna Triinule ei põhjusta haige olemine praegu mingeid kannatusi ja ta rõõmus ja ergas nagu ennegi, siis on ilmselge, et ma kasutan “puhkust” Triinu toa remontimiseks ja käsitööks. Triinu sokid ja kampsun ja lasteaia jõululaadale on vaja ka miskit meisterdada. Viimasega olen pisut ka algust teinud – heegeldasin liblikaid, kuid Triinu teatas, et tema tahab kõiki neid umbes kümmet liblikat endale ja tehku ma lasteaiale teised samasugused…. Eh, pean vist hakkama neid salaja meisterdama.

Eile selgus, et voodi kokku panek on kahel mehel umbes tunni aja töö. Mis omakorda tõestas ammuteada fakti, et kõige suurem rõõm on pisiasjadest. Nimelt alates eilsest on mul suur rõõm magada jälle voodis. See ON eriline tunne kui oled viimased kümme kuud maganud põrandal madratsite peal.

Ja täna siis selgus, et jõuluime on sündimas: ootamas on jõulupreemia ja palgatõus.

Ja õues sajab praegu laia lund.

Tähed

Asi sai alguse ligi kaks nädalat tagasi, mil Triinu kirjutas mulle täiesti ootamatult ise enda nime. Loomulikult olin ma ta nime kirjutanud korduvalt nii arvutis kui käsitsi, aga see, et ta ise oma nime kirjutas ning seejuures mingit abi ei küsinud, oli minu jaoks küll täielik üllatus. Juba nädala pärast saabus Triinu vanaema juures järgmise kirjaga:

 

Eile Triinule vanaema juurde järgi minnes nägin aga Triinut aabitsast sõnu ja lauseid kokku veerimas. Ilmselgelt oli näha, et just vanaema on Triinut julgustanud ja toetanud nii kirjutama kui ka lugema. Ja ega ma ise parem ei ole – loen talle igal õhtul raamatuid ette, mõnikord sunnib Triinu mind näpuga järge vedama, mis sõna ma parasjagu loen. Samuti pakuvad Triinule suurt huvi häälikud ning ta palub mul tihti mõnd sõna või nime häälida.

Aga kummalisel kombel teeb Triinu selline “plahvatuslik” areng mind murelikuks. Et kas see ongi nüüd see, mida lasteaiapedagoogid taunivalt etteõpetamiseks nimetavad? On ju ilmselge, et lasteaia rühmas oleks mõistlik hoida lapsi võimalikult võrdsel tasemel – siis on lihtsam uusi asju õpetada, kellelgi ei hakka igav jne. Samas tuleks aga ju ära kasutada lapse ilmselget huvi kirjutamise-lugemise vastu. Eh, tänapäeva lapsevanema elu on ikka raske! Siit äriidee: kõrgkoolidesse tuleks sisse viia lapsevanemate lisaeriala, kus kohustuslikeks õppeaineteks kogu õppeperioodi vältel peaksid olema õigusteadus, pedagoogika, psühholoogia (sh suhtlemistreeningud) ja meditsiin. Vastasel juhul pole mõtet unistadagi lapsevanemaks saamisest - selleks luba lihtsalt ei anta. Ja punkt.

Pakitegu

Valge paki vahetuse käigus tegin paki Jutupaunale, kes tegi minu pakist ka ilusad fotod. Eh, nii raske on ikka pakki teha kui ise elad metsa vahel ja linna satud vaid paar korda kuus…

Kõpitsesin üle pika aja blogrolli: vanad blogid võtsin maha ja panin paarkümmend uut juurde. Üks südamelähedasemaid uusi leide on Ilukuduja blogi.

Valge paki saabumine

Eile keset tihedat tööpäeva (õnneks ei istunud sel hetkel toolil mitte klient, vaid kolleeg) astus tuppa postiljon ning ulatas mulle ümar-kandilise-räsitud paki. Minu käest ei tahetud isegi mitte allkirja. Olin täielikus segaduses. Mis pakk? Vaatan saatja aadressi: Sloveenia. No ei tea kedagi sellest kandist, va kirjasõber lapsepõlves. Kolleeg itsitab mõnuga. Olen nagu puuga pähe saanud.

Ja siis mul äkki plahvatab: no muidugi – see on ju pakivahetuse pakk!

Aitäh sulle fantastilise üllatuspaki eest Maarja! Kõik pakis olnud asjad on täiesti “minulikud” ja lähevad kindlasti praktilisse kasutusse, kuigi seemnete mahapanekuga pean ilmselt kevadeni kannatama.