Panin Triinu toas hoole ja armastusega tapeeti. Tapeedi valis Triinu ise, kuigi minu väikesel suunamisel, sest kollasel taustal sinised kaelkirjakud oleks olnud tõesti liiast.
Ühesõnaga, panin parajasti tapeeti, kui A. astus tuppa ja muuhulgas märkis, et mis ma sellest voodilinast seinale kleebin. Mis seal ikka, tõsi ta ju on.
Viimased kolm kuud on kulgenud peaaegu et valsisammul. Ikka üks-kaks-kolm ja kaks-kaks-kolm. Paar nädalat tööl, siis kolm nädalat Triinuga kodus, nädal tööl, siis kaks nädalat kodus. Masendav. Tööasjadega polegi hullu, aga haigest lapsest on alati kahju. Triinu sagedased haigestumised on mind ka üha rohkem pannud mõtisklema teemal, kas Triinu peaks ka edaspidi lasteaias käima. Mulle ei meeldi Triinu praeguses rühmas paljud asjad: seal on liiga palju lapsi (21), vähe mänguasju-õppevahendeid jms, vähe ruumi, kasvatajate suhtumine-suhtlemine-kasvatusmeetodid, närviline kasvatajaabi jms. Midagi postiivset on ju lasteaias ikka ka – lasteaed on võrreldes lapsehoidjaga ikka tunduvalt odavam. Loomulikult on Triinul seal tore ka teiste lastega mängida. Ja selle koha peal siin ongi minu küsimärk – mis on olulisem, kas tervem laps ja usaldusväärne lapsehoidja või lapse sotsialiseerimine lasteaias? Oeh, nagu neid küsimärke veel vähe oleks…
