Panin Triinu toas hoole ja armastusega tapeeti. Tapeedi valis Triinu ise, kuigi minu väikesel suunamisel, sest kollasel taustal sinised kaelkirjakud oleks olnud tõesti liiast.
Ühesõnaga, panin parajasti tapeeti, kui A. astus tuppa ja muuhulgas märkis, et mis ma sellest voodilinast seinale kleebin. Mis seal ikka, tõsi ta ju on.
Viimased kolm kuud on kulgenud peaaegu et valsisammul. Ikka üks-kaks-kolm ja kaks-kaks-kolm. Paar nädalat tööl, siis kolm nädalat Triinuga kodus, nädal tööl, siis kaks nädalat kodus. Masendav. Tööasjadega polegi hullu, aga haigest lapsest on alati kahju. Triinu sagedased haigestumised on mind ka üha rohkem pannud mõtisklema teemal, kas Triinu peaks ka edaspidi lasteaias käima. Mulle ei meeldi Triinu praeguses rühmas paljud asjad: seal on liiga palju lapsi (21), vähe mänguasju-õppevahendeid jms, vähe ruumi, kasvatajate suhtumine-suhtlemine-kasvatusmeetodid, närviline kasvatajaabi jms. Midagi postiivset on ju lasteaias ikka ka – lasteaed on võrreldes lapsehoidjaga ikka tunduvalt odavam. Loomulikult on Triinul seal tore ka teiste lastega mängida. Ja selle koha peal siin ongi minu küsimärk – mis on olulisem, kas tervem laps ja usaldusväärne lapsehoidja või lapse sotsialiseerimine lasteaias? Oeh, nagu neid küsimärke veel vähe oleks…
Istun juba teist nädalat haige Triinuga kodus. Eelmisel nädalal oli Triinul nii halb olla, et ta tahtis kogu aeg süles olla ning hea, et söögi tehtud jõudsin. Ööd olid katkendlikud, sest laps köhis ja vahepeal oli tunne, et kohe-kohe on kõriturse käes. Õnneks siiski mitte, ent magamisest vilistava hingamise ja hingematvalt köhiva lapse kõrval ei tulnud ka midagi välja.
Sel nädalal läheb aga palju lõbusamalt ja jällegi tuleb tõdeda, et kui arvuti ligi ei pääse, siis saab üsna palju asju tehtud. Kampsun on juba poole peal (eh, see lõng on fantastiline!) ja Triinu tubagi pahteldatud-lihvitud. Reklaamlause, mis kõlas umbes nii, et ”remont ei ole raketiteadus”, käib ilmselgelt minusuguste kohta. Magamistubade sanremont on mulle enam-vähem jõukohane, erandiks ukse vahetus ja laminaadi panemine. Need tööd teeb minu pika vingumise peale A koos sõbraga. Ise remontida on ikka palju lahedam: lihvin enda pahteldusi nii mitu korda kui tahan, värvin lage nii kaua kui tahan, panen tapeeti just nii nagu ise tahan.
Huvitav, miks paljudel minu tutvusringkonna meestel on mingi vastumeelsus remondi suhtes? Samas mingi uue jupi ehitamine on nende jaoks põnev ning sõprade juures ehitatakse terve suvi? Eh, kes neist meestest aru saab…
Otsuste tegemiseks on vaja piisavalt infot. Hull on lugu siis kui infot ei ole või erinevatest allikatest saadav info on vastukäiv. Nii ka selle kurikuulsa prügi sorteerimisega. Inimesed on segaduses, pahased jm just sellepärast, et erinevad organisatsioonid ja asutused annavad erinevat informatsiooni.
Minu põhiprobleemiks on pakendi sorteerimine, täpsemalt vajadus pakendit pesta. Jäätmeseaduse § 20 lg 42 sätestab, et lõppkasutaja või tarbija on kohustatud pakendi ja pakendijäätmed tagastama tühjalt ja liigiti sordituna vastavalt kohaliku omavalitsuse jäätmehoolduseeskirjas kehtestatud korrale ja pakendiettevõtja või taaskasutusorganisatsiooni nõutele. Enamikes kohalikes omavalitsustes sätestatud jäätmehoolduseeskirjad aga on asunud seadust kitsendama ning nõuavad, et üleantavad pakendid peavad olema puhtad. Ja mõned taaskasutusorganisatsioonid ehk prügifirmad ja ka ametnikud teevad sellest omakorda järelduse, et puhta pakendi all tuleb mõista pestud pakendit, põhjendades, et pesemata pakendit on peaaegu võimatu taaskasutada ning et roiskunud pakendite sorteerimine on prügifirma töötajate äärmiselt ebameeldiv. Nii palju erinevat informatsiooni ja siis ollakse imestunud, miks inimesed protesteerivad prügi sorteerimise vastu.
Ma tahan olla seaduskuulelik kodanik ja samas tahan, et minu prügi sorteerimisel oleks ka mingi mõte (nt pakendi pesemine tekitaks täiendavat keskkonna reostamist või et kui pakendikonteineris on liiga palju muud prügi, paneb prügifirma selle nagunii olmejäätmete hulka) ning et seda saaks samas ka taaskasutada. Selleks pean ma aga tegema tõsist uurimistööd, et enda jaoks selgeks teha, mis on tõene info ja mis on prügifirmade omalooming. Üha rohkem hakkab mulle tunduma, et vähemalt pakendi sorteerimisel pole olemas lõplikku tõde ning kui ma panen pakendi olemjäätmetesse (st ei viska metsa alla või tänavale), siis olen ma siiski õigesti käitunud.
Mida olen ma siis viimase kolme nädala jooksul, mil ma olen Triinuga olnud, siis teinud? Plaanisin ju päris palju, aga juhtus nii nagu alati – valmis olen saanud ainult paraja portsu liblikaid lasteaia jõululaada tarvis. Ja oleks, et siis ainult lasteaia jaoks. Ei, selleks, et Triinu lubaks mul segamatult heegeldada, pidin kõiki liblikaid topelt tegema. Ikka nii, et üks liblikas lasteaiale ja teine samasugune Triinule. Ja alguse prooviliblikad ja need, mis ebaõnnestusid, läks nagunii Triinule. Aga tegelikult tahaks mõne liblika veel teha – mõnest ilusast siidniidist näiteks…
Vahepeal on palju asju saanud selgemaks.
Eile selgus, et ma olen nüüd Triinuga kaks nädalat haiguslehel. Kuna Triinule ei põhjusta haige olemine praegu mingeid kannatusi ja ta rõõmus ja ergas nagu ennegi, siis on ilmselge, et ma kasutan “puhkust” Triinu toa remontimiseks ja käsitööks. Triinu sokid ja kampsun ja lasteaia jõululaadale on vaja ka miskit meisterdada. Viimasega olen pisut ka algust teinud – heegeldasin liblikaid, kuid Triinu teatas, et tema tahab kõiki neid umbes kümmet liblikat endale ja tehku ma lasteaiale teised samasugused…. Eh, pean vist hakkama neid salaja meisterdama.
Eile selgus, et voodi kokku panek on kahel mehel umbes tunni aja töö. Mis omakorda tõestas ammuteada fakti, et kõige suurem rõõm on pisiasjadest. Nimelt alates eilsest on mul suur rõõm magada jälle voodis. See ON eriline tunne kui oled viimased kümme kuud maganud põrandal madratsite peal.
Ja täna siis selgus, et jõuluime on sündimas: ootamas on jõulupreemia ja palgatõus.
Ja õues sajab praegu laia lund.
Asi sai alguse ligi kaks nädalat tagasi, mil Triinu kirjutas mulle täiesti ootamatult ise enda nime. Loomulikult olin ma ta nime kirjutanud korduvalt nii arvutis kui käsitsi, aga see, et ta ise oma nime kirjutas ning seejuures mingit abi ei küsinud, oli minu jaoks küll täielik üllatus. Juba nädala pärast saabus Triinu vanaema juures järgmise kirjaga:
Eile Triinule vanaema juurde järgi minnes nägin aga Triinut aabitsast sõnu ja lauseid kokku veerimas. Ilmselgelt oli näha, et just vanaema on Triinut julgustanud ja toetanud nii kirjutama kui ka lugema. Ja ega ma ise parem ei ole – loen talle igal õhtul raamatuid ette, mõnikord sunnib Triinu mind näpuga järge vedama, mis sõna ma parasjagu loen. Samuti pakuvad Triinule suurt huvi häälikud ning ta palub mul tihti mõnd sõna või nime häälida.
Aga kummalisel kombel teeb Triinu selline “plahvatuslik” areng mind murelikuks. Et kas see ongi nüüd see, mida lasteaiapedagoogid taunivalt etteõpetamiseks nimetavad? On ju ilmselge, et lasteaia rühmas oleks mõistlik hoida lapsi võimalikult võrdsel tasemel – siis on lihtsam uusi asju õpetada, kellelgi ei hakka igav jne. Samas tuleks aga ju ära kasutada lapse ilmselget huvi kirjutamise-lugemise vastu. Eh, tänapäeva lapsevanema elu on ikka raske! Siit äriidee: kõrgkoolidesse tuleks sisse viia lapsevanemate lisaeriala, kus kohustuslikeks õppeaineteks kogu õppeperioodi vältel peaksid olema õigusteadus, pedagoogika, psühholoogia (sh suhtlemistreeningud) ja meditsiin. Vastasel juhul pole mõtet unistadagi lapsevanemaks saamisest - selleks luba lihtsalt ei anta. Ja punkt.
Poolteise nädalaga on “rotipoegadest” sirgunud pontsakad küülikupojad. Mingi osa selles kiires kosumises on ilmselt ka sellel, et ma hoian söötmise ajal emast küülikut kinni ning pojad saavad süüa nii kaua kui nad tahavad. Kuigi selline söötmine on igapäevane, on see iga kord imearmas vaatepilt – kõigepealt tormavad kolm pisikest ema kõhul ringi üritades hõivata parimat söögipaika, seejärel on ligi kümme minutit kuulda lahedat matsutamist ja viginat, tillukeste tagajaladega samal ajal põtkimas.
Kui esialgu pojukesed magasid ööpäev läbi, siis viimasel ajal on nad muutunud aktiivsemaks ning ukerdavad pesas ringi, mistõttu Triinu tahab nendega järjest rohkem mängida. Esialgu näeb see mäng välja nõnda, et me laseme küülikupojad põrandale lahti ja siis nad vänderdavad kolmes suunas laiali. Nojah, pole vaja eriti suurt kujutlusvõimet, millised mängud kahe nädala pärast meie korteris lahti lähevad.
Tänase päeva esimese sünnipäevakingitused sain ma hommikul kella 6 paiku. Ja kuigi ma teadsin, et ma need saan, tuli see siiski päris ootamatult. llmselt on tegemist parima sünnipäevakingitusega, mis ma kunagi olen saanud.
Tegelikult oli neid küülikupoegi neli, kuid selleks ajaks kui mina poegi nägin, oli üks poegadest surnud . Ilmselt vigastas esmakordselt emaks saanud küülik päramiste söömise käigus poegi, sest ka ühel ellujäänud pojal on üks kõrvadest ära söödud ja teine vigastatud. Ka õiget pesa ei osanud emaküülik teha – oli lihtsalt saepuru sisse väikese lohu kraapinud. Samas tassis ta viimase nädala jooksul korduvalt heinakõrsi ja paberit ühest kohast teise ning üritas põrandasse kaevuda.
Kuna mulle tundus, et ema poegadest välja ei teinud ning pojad piiksusid, aitasin poegadel süüa – keerasin ema selili ja panin pojad talle kõhu peale. Seejärel võtsin pojad ema juurest ära ja panin nad villaloori ja pehme riidega vooderdatud pessa. Võib-olla küll ennatlikult, kuid ma pidin terve päeva tööl olema ning ma ei tahtnud poegade eludega riskida. Kui koju jõuan, üritan vetarsti soovituste järgi pojad siiski ema juurde tagasi panna. Võib-olla see siiski õnnestub, kuigi minu lõhn on ju poegadele külge jäänud. No ja arusaadavatel põhjustel saab minu blogist lähikuudel lugeda enamasti pojukeste suureks saamisest. Eh, peaaegu selline tunne on, nagu oleks ise jälle emaks saanud!
Täpselt nädal aega tagasi lendas mul kodus arvuti õhku. Hullem on see, et tänaseni pole kohalikud itimehed viitsinud asja ette võtta ega välja selgitada, kas midagi õnnestub veel päästa või mitte. Teadmatus on ikka hullem kui õudne reaalsus.
Ilmselt tekkis mul arvuti puudumisest tingituna ootamatult vaba aega ning nohu ja migreeniga võideldes tõstsin õmblusmasina laua peale lootuses mõnegi pooliku asja valmis saada. Triinu aga leidis, et ka temal on tarvis nukule kleiti õmmelda. Natuke ma siis õmblesin nukule kleiti ka. Siis suunasin Triinu nuku kleidile nööpe õmblema ning nii õnnestus mul Triinu pihikseelik valmis nikerdada (lõige Ottobre käesoleva aasta esimesest numbrist). Loodetavasti ei ilmu arvuti veel niipea tagasi – siis õnnestub mul ehk ka Triinu kleit valmis saada.
