Triipude pealetung

Panin Triinu toas hoole ja armastusega tapeeti. Tapeedi valis Triinu ise, kuigi minu väikesel suunamisel, sest kollasel taustal sinised kaelkirjakud oleks olnud tõesti liiast.
Ühesõnaga, panin parajasti tapeeti, kui A. astus tuppa ja muuhulgas märkis, et mis ma sellest voodilinast seinale kleebin. Mis seal ikka, tõsi ta ju on.

Remontimise ja kudumise võimalikkusest haige lapsega

Istun juba teist nädalat haige Triinuga kodus. Eelmisel nädalal oli Triinul nii halb olla, et ta tahtis kogu aeg süles olla ning hea, et söögi tehtud jõudsin. Ööd olid katkendlikud, sest laps köhis ja vahepeal oli tunne, et kohe-kohe on kõriturse käes. Õnneks siiski mitte, ent magamisest vilistava hingamise ja hingematvalt köhiva lapse kõrval ei tulnud ka midagi välja.

Sel nädalal läheb aga palju lõbusamalt ja jällegi tuleb tõdeda, et kui arvuti ligi ei pääse, siis saab üsna palju asju tehtud. Kampsun on juba poole peal (eh, see lõng on fantastiline!) ja Triinu tubagi pahteldatud-lihvitud. Reklaamlause, mis kõlas umbes nii, et ”remont ei ole raketiteadus”, käib ilmselgelt minusuguste kohta. Magamistubade sanremont on mulle enam-vähem jõukohane, erandiks ukse vahetus ja laminaadi panemine. Need tööd teeb minu pika vingumise peale A koos sõbraga. Ise remontida on ikka palju lahedam: lihvin enda pahteldusi nii mitu korda kui tahan, värvin lage nii kaua kui tahan, panen tapeeti just nii nagu ise tahan.

Huvitav, miks paljudel minu tutvusringkonna meestel on mingi vastumeelsus remondi suhtes? Samas mingi uue jupi ehitamine on nende jaoks põnev ning sõprade juures ehitatakse terve suvi? Eh, kes neist meestest aru saab…

Augustit poleks nagu olnudki. Oli ainult pärast puhkust taasharjumine igapäevarutiiniga(sh lõputu koristamine nädalavahetustel), uue alluva väljakoolitamine, Triinu (taas)harjutamine lasteaiaga ja igikestev remont. Pole aega olnud ajalehtegi lugeda, rääkimata teleka sisselülitamisest. Kõigele lisaks olen enamasti õhtuti (viimasel ajal ka hommikuti)Triinuga kahekesi, sest A käib jahil ning laekub siis kui meie juba magame (või oleme tööle-lasteaeda läinud). Nii ongi blogimine jäänud tahaplaanile, sest mis mõtet on kogu aeg kirjutada enda probleemidest. Tõesti, helgeid momente on viimasel ajal vähe. Üks saavutus mul siiski on – panin üksi meie tulevase magamistoa seina tapeedi ära. Nüüd vaja veel ääred lõigata-kleepida ja ongi esimene linnuke kodukaunistamise projektis kirjas. Ehk leian pimedatel sügisõhtutel rohkem aega ka käsitöö jaoks…

WordPress jonnib, ei lase teksti korralikult vormindada…