Triipude pealetung

Panin Triinu toas hoole ja armastusega tapeeti. Tapeedi valis Triinu ise, kuigi minu väikesel suunamisel, sest kollasel taustal sinised kaelkirjakud oleks olnud tõesti liiast.
Ühesõnaga, panin parajasti tapeeti, kui A. astus tuppa ja muuhulgas märkis, et mis ma sellest voodilinast seinale kleebin. Mis seal ikka, tõsi ta ju on.

Lasteaiamasendus

Viimased kolm kuud on kulgenud peaaegu et valsisammul. Ikka üks-kaks-kolm ja kaks-kaks-kolm. Paar nädalat tööl, siis kolm nädalat Triinuga kodus, nädal tööl, siis kaks nädalat kodus. Masendav. Tööasjadega polegi hullu, aga haigest lapsest on alati kahju. Triinu sagedased haigestumised on mind ka üha rohkem pannud mõtisklema teemal, kas Triinu peaks ka edaspidi lasteaias käima. Mulle ei meeldi Triinu praeguses rühmas paljud asjad: seal on liiga palju lapsi (21), vähe mänguasju-õppevahendeid jms, vähe ruumi, kasvatajate suhtumine-suhtlemine-kasvatusmeetodid, närviline kasvatajaabi jms. Midagi postiivset on ju lasteaias ikka ka – lasteaed on võrreldes lapsehoidjaga ikka tunduvalt odavam. Loomulikult on Triinul seal tore ka teiste lastega mängida. Ja selle koha peal siin ongi minu küsimärk – mis on olulisem, kas tervem laps ja usaldusväärne lapsehoidja või lapse sotsialiseerimine lasteaias? Oeh, nagu neid küsimärke veel vähe oleks…

Piilukaamerad

Kudumise ajal on lahe metsanotsusid ja muid metsaelukaid piiluda. Suurim tõenäosus selleks on kella 20-23 paiku (kui muidugi server teistest piilujatest umbes ei ole). 
Päeval võib piiluda lindude toidumajja ja jälgida must toonekurg Raivo rännuteed.

Remontimise ja kudumise võimalikkusest haige lapsega

Istun juba teist nädalat haige Triinuga kodus. Eelmisel nädalal oli Triinul nii halb olla, et ta tahtis kogu aeg süles olla ning hea, et söögi tehtud jõudsin. Ööd olid katkendlikud, sest laps köhis ja vahepeal oli tunne, et kohe-kohe on kõriturse käes. Õnneks siiski mitte, ent magamisest vilistava hingamise ja hingematvalt köhiva lapse kõrval ei tulnud ka midagi välja.

Sel nädalal läheb aga palju lõbusamalt ja jällegi tuleb tõdeda, et kui arvuti ligi ei pääse, siis saab üsna palju asju tehtud. Kampsun on juba poole peal (eh, see lõng on fantastiline!) ja Triinu tubagi pahteldatud-lihvitud. Reklaamlause, mis kõlas umbes nii, et “remont ei ole raketiteadus”, käib ilmselgelt minusuguste kohta. Magamistubade sanremont on mulle enam-vähem jõukohane, erandiks ukse vahetus ja laminaadi panemine. Need tööd teeb minu pika vingumise peale A koos sõbraga. Ise remontida on ikka palju lahedam: lihvin enda pahteldusi nii mitu korda kui tahan, värvin lage nii kaua kui tahan, panen tapeeti just nii nagu ise tahan.

Huvitav, miks paljudel minu tutvusringkonna meestel on mingi vastumeelsus remondi suhtes? Samas mingi uue jupi ehitamine on nende jaoks põnev ning sõprade juures ehitatakse terve suvi? Eh, kes neist meestest aru saab…

Putukate pealetung

Talv tuleb alati ootamatult ning kui Triinu ainsatel sokkidel ilmnesid esimesed augud, tuli midagi kiiresti ette võtta. Kudusin sokid. Esimesed sokid olid palmikute ja nuppudega. Siis küsisin Triinult, milliseid sokke ta ise tahaks. Vastuski oli ette teada – sokid peaksid olema printsessidega. Oma jutu näitlikustamiseks joonistaski Triinu mulle paberile, millised tema sokid olema peaksid. Selliste sokkide kudumine on aga ilmselgelt kõrgem pilotaaž ning seetõttu üritasin Triinu tähelepanu kõrvale hajutada näidates talle Elsa kootud sokke. Sain nõusoleku putukasokkide kudumiseks tingimusel, et pärast neid koon ka printsessisokid. Õnneks pole nende valmimistähtaega veel ette antud.

Ilusad vardad

Selleks, et kudumisest maksimaalselt rõõmu tunda, on kindlasti abiks ilusad vardad.

Prügi

Otsuste tegemiseks on vaja piisavalt infot. Hull on lugu siis kui infot ei ole või erinevatest allikatest saadav info on vastukäiv. Nii ka selle kurikuulsa prügi sorteerimisega. Inimesed on segaduses, pahased jm just sellepärast, et erinevad organisatsioonid ja asutused annavad erinevat informatsiooni.

Minu põhiprobleemiks on pakendi sorteerimine, täpsemalt vajadus pakendit pesta. Jäätmeseaduse § 20 lg 42 sätestab, et lõppkasutaja või tarbija on kohustatud pakendi ja pakendijäätmed tagastama tühjalt ja liigiti sordituna vastavalt kohaliku omavalitsuse jäätmehoolduseeskirjas kehtestatud korrale ja pakendiettevõtja või taaskasutusorganisatsiooni nõutele. Enamikes kohalikes omavalitsustes sätestatud jäätmehoolduseeskirjad aga on asunud seadust kitsendama ning nõuavad, et üleantavad pakendid peavad olema puhtad. Ja mõned taaskasutusorganisatsioonid ehk prügifirmad ja ka ametnikud teevad sellest omakorda järelduse, et puhta pakendi all tuleb mõista pestud pakendit, põhjendades, et pesemata pakendit on peaaegu võimatu taaskasutada ning et roiskunud pakendite sorteerimine on prügifirma töötajate äärmiselt ebameeldiv. Nii palju erinevat informatsiooni ja siis ollakse imestunud, miks inimesed protesteerivad prügi sorteerimise vastu.

Ma tahan olla seaduskuulelik kodanik ja samas tahan, et minu prügi sorteerimisel oleks ka mingi mõte (nt pakendi pesemine tekitaks täiendavat keskkonna reostamist või et kui pakendikonteineris on liiga palju muud prügi, paneb prügifirma selle nagunii olmejäätmete hulka) ning et seda saaks samas ka taaskasutada. Selleks pean ma aga tegema tõsist uurimistööd, et enda jaoks selgeks teha, mis on tõene info ja mis on prügifirmade omalooming. Üha rohkem hakkab mulle tunduma, et vähemalt pakendi sorteerimisel pole olemas lõplikku tõde ning kui ma panen pakendi olemjäätmetesse (st ei viska metsa alla või tänavale), siis olen ma siiski õigesti käitunud.