Sotsiaaltöötaja ei ole jumal

Täna lugesin ühest blogist (ma parem ei viita), et miks sotsiaaltöötajad midagi nende lapsevanematega ette ei võta, kelle lapsed ligi nädal aega kadunud on. Samas stiilis teksti on teisteski blogides, ajakirjandusest rääkimata. Samuti küsivad õpetajad ja lapsevanemad, et miks sotsiaaltöötaja/ lastekaitsetöötaja ei suutnud toimunut ennetada, kus sotsiaaltöötaja silmad olid jne jne. Kui ma siis täpsemalt küsin, mida sotsiaaltöötaja peaks tegema, siis ei osata enamasti vastata. Lastega seotud probleemide puhul arvatakse mõnikord, et lahenduseks oleks laste ära võtmine vanematelt.

Nagu meie armas peaminister ütleb: Tule taevas appi! Sotsiaaltöötaja ei ole jumal, kes näeb kuskilt pilvepiirilt, mis inimestega kuskil juhtub või mis asju inimesed ise toimetavad. Selleks, et sotsiaaltöötaja saaks sekkuda, peab ta saama kellegi käest infot. Infot abivajajate kohta aga annavad tänasel päeval eelkõige spetsialistid: politseinikud, õpetajad, arstid, hooldustöötajad, harvem abivajajad ise. Haruharva on aga informeerijateks naabrid, tuttavad, sugulased, lapse sõprade vanemad ja teised nö tavalised inimesed, kuigi just nemad märkavad kõige sagedamini, et inimene on hädas ja vajab abi. ning just nemad võiksid olla rohkem motiveeritud sotsiaaltöötajale märku andma, et midagi on peres toimumas.

Kuidas saab sotsiaaltöötaja abivajajat aidata? Kõigepealt sotsiaaltöötaja suhtleb abi vajava inimesega – just rääkimine (loe: aktiivne kuulamine, informeerimine, motiveerimine jne) on sotsiaaltöötaja põhiliseks töövahendiks. Vestluse käigus on võimalik kindlaks teha, mis on inimese tegelik probleem ning otsustada, milliseid teenuseid inimesele oleks vaja – nt sotsiaalteenuseid või toetusi, aga võib-olla hoopis meditsiiniteenuseid (nt psühhiaatri, eripedagoogi vms konsultatsiooni) või muid avalikke teenuseid (nt erivajadustega laste kooli, koolipsühholoogi). Üldjuhul ei saa aidata inimest, kes end ise aidata ei taha või kes keeldub kõrvalisest abist. Erandiks on muidugi olukorrad, kus on ohus inimese tervis või elu. Siis võib sotsiaaltöötaja toimetada inimese või lapse puhul tema ema-isa tahte vastaselt. Lapse ära võtmine tema vanematelt on küll äärmuslik abinõu – lapse elu lastekodus või hooldusperes ei kindlusta lapsele paremat tulevikku, kuna lisaks vanemates, õdedest-vendadest lahusolemise valule peab laps  kohanema uue keskkonnaga ja seal end kehtestama, toime tulema uute nõudmistega uues (laste-)kodus ja koolis jms. Seetõttu tuleks last toetada tema enda peres ja keskkonnas. Selleks aga peab sotsiaaltöötaja sellisest lapsest teadma…

Advertisements

3 kommentaari to “Sotsiaaltöötaja ei ole jumal”

  1. Annu Says:

    ohh, ma olen sinuga nii nõus….
    minu üheks töövaldkonnaks oli piiratud teovõimega inimesed. ja arstid peaks mulle ütlema, et näe, on sihuke ja tema enda huvides oleks, kui tal oleks eestkostja. teisest küljest ei tohi arst mulle sõnagi inimese seisundist iitsatada….

  2. KK Says:

    Minul oli eelmises elukohas naabritega probleeme. Perepoeg oli toksikomaan ja mina võtsin omale julguse helistada sotsiaaltöötajale. Ei saa midagi halba tema kohta öelda, oli koostööaldis ja julgustas. Tegi koostööd politseiga, lastekoduga (vanematel olid kasvatuslikud õigused ära võetud). Pigem hämmastas mind lastekodu tegevusetus (minu silmis). Poiss jooksis ära, hulkus alevis, tegi pättust (röövis vanainimest jne) aga kordagi ei näinud majaelanikud lastekodust kedagi teda taga otsimas. Kui vanemad omavad last, siis on vastutus nende. Aga kui laps on lastekodus, kes tema eest siis vastutama peaks? See oli masendav kadalipp – kõne valda, sotsiaaltöötaja ja politsei viisid lapse lastekodusse ja õhtul oli poiss juba ringi tuiamas. Nagu orav rattas. Katsu sa siis selles ringis kedagi mõista või aidata, eluisu läheb ära. Poiss armastas vabadust ja polnud korralikku kasvatust saanud. Aga kes oleks pidanud vastutama kui vanematelt kasvatusõigused olid ära võetud?

  3. Sots Says:

    KK, vabandan,et nii hilja reageerin, kuid puhkuse ajal on minu arvuti kasutamine väga juhuslik:)
    Väga raske on kommenteerida, sest infot on vähe ja ka pisiasjad on olulised (nt kui vana laps oli, kas ta tegutses üksi või kambaga koos jne). Aga kui ära on võetud ainult kasvatuslikud õigused, on olukord väga keeruline, sest kuigi laps elab lastekodus ja lastekodu nagu peaks tema eest vastutama, on lapse vanematel alles vanemlikud õigused, mis omakorda annab neile õiguse lapse elus kaasa rääkida ja ilma nende nõusolekuta ei saa eriti midagi ette võtta. Ilmselt ei olnud lapsele ka eestkostjat määratud ja nii oligi kohalik omavalitsus lapse eestkosteasutuseks ning üritas piiratud võimaluste juures midagi ära teha. Ja kuigi on kummaline, et lastekodu last ei otsinud, ei ole lastekodu kinnipidamisasutus ja lapsed võivad uksest vabalt sisse-välja käia:)
    Kui poiss oli toksikomaan, oleks tulnud rohkem koostööd teha tema psühhiaatriga ning ilmselt saanud/võinud mingil hetkel ta haiglasse (ravile, uuringutele) saata. Samuti oleks võinud proovida lapsele, lapsevanematele võimaldada regulaarset psühholoogi konsultatsiooni. Oleks pidanud koostööd tegema kooliga (kui poiss seal üldse käis) ning lapsele mingit huvitegevust pakkuma. Ja sotsiaaltöötaja regulaarsed kodukülastused ning lapsega lastekodus suhtlemine oleks samuti kasuks tulnud. Samas mida vanem laps oli, seda väiksem oli tõenäosus, et midagi oleks saanud ära teha. Aga nagu ma sa jutust aru sain, on olukord tänaseks päevaks mingil viisil lahenenud?


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: