Mul on juba neljandat päeva puhkus, kuid nii väsinuna pole ma end ammu tundnud. Lisaks Triinu tavapärasele öisele paarile-kolmele ärkamisele-vigisemisele-keerutamisele olen viimasel nädalal õhtuti/öösiti tegelenud ämma juures liha töötlemisega. Kokkuvõttes siis pool kodusiga šašlõkiks, üks metssiga lõikudeks ning üks põder hakklihaks. Ja kuigi ma olen rahul, et liha jätkub nüüd meile kõigile pikemaks ajaks, oli üleeile öösel õe lõpetamisel koju sõites väsimus nii suur, et tee läks silme ees kaheks ning silmad vajusid vägisi kinni. Kuidagi ma need 180 kilomeetrit läbisin, kasutades kõikvõimalikke ärkvelolemise vahendeid – rääkisin emaga, käisin autost väljas, sõin-jõin midagi, keerasin soojenduse maha, nihelesin istmel vahetpidamata. Lõpuks oli selline tunne, et jään ööseks ema juurde, sest koju ma küll ei suuda sõita. Suutsin küll, sest Triinu ärkas üles ja oli pärast kahetunnist uinakut virgemast virgem. Kahe paiku koju jõudes olin mina aga nii uimane, et lapse virisemine “mul ei ole und, ma ei taha magada” ei läinud mulle enam absoluutselt korda ning ma lihtsalt vajusin ära. Õnneks Triinu ka. Ja nii me magasime vahelduva eduga, kes üheksani, kes üheteistkümneni. Unisus aga jäi. Ilmselt seetõttu ei suutnud ma ka jänese poolt näksitud kaabli leidmisel piisavalt adekvaatselt reageerida. Jänes jääb esialgu koduaresti.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: