Remontimise ja kudumise võimalikkusest haige lapsega

Istun juba teist nädalat haige Triinuga kodus. Eelmisel nädalal oli Triinul nii halb olla, et ta tahtis kogu aeg süles olla ning hea, et söögi tehtud jõudsin. Ööd olid katkendlikud, sest laps köhis ja vahepeal oli tunne, et kohe-kohe on kõriturse käes. Õnneks siiski mitte, ent magamisest vilistava hingamise ja hingematvalt köhiva lapse kõrval ei tulnud ka midagi välja.

Sel nädalal läheb aga palju lõbusamalt ja jällegi tuleb tõdeda, et kui arvuti ligi ei pääse, siis saab üsna palju asju tehtud. Kampsun on juba poole peal (eh, see lõng on fantastiline!) ja Triinu tubagi pahteldatud-lihvitud. Reklaamlause, mis kõlas umbes nii, et “remont ei ole raketiteadus”, käib ilmselgelt minusuguste kohta. Magamistubade sanremont on mulle enam-vähem jõukohane, erandiks ukse vahetus ja laminaadi panemine. Need tööd teeb minu pika vingumise peale A koos sõbraga. Ise remontida on ikka palju lahedam: lihvin enda pahteldusi nii mitu korda kui tahan, värvin lage nii kaua kui tahan, panen tapeeti just nii nagu ise tahan.

Huvitav, miks paljudel minu tutvusringkonna meestel on mingi vastumeelsus remondi suhtes? Samas mingi uue jupi ehitamine on nende jaoks põnev ning sõprade juures ehitatakse terve suvi? Eh, kes neist meestest aru saab…

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: